Neljandas ringutnnis käsitlesime pakutrükki ning kaunistasime selles tehnikas musta kanga.
Pakutrükk on tõenäoliselt pärit Aasiast, kus kanga kaunistamiseks kaetakse nikerdatud trükipakk värviga ning selle abil vajutatakse muster kangale. Algselt kanti sellise meetodiga lillede, putukate ja geomeetriliste ornamentide motiive kangale, hiljem juba paberile.
Suurim pakutrüki viljeleja ja eksportija on hetkel India, kus sellist meetodit kasutati juba 12.sajandil. Kasutuses olid peamiselt looduslikud värvid: punane, kollane, sinine, safran. India trükipakkude valmistamiseks kasutati tiigripuud ning nende sisse tehti 2-3 auku õhu juurde pääsemiseks ja üleliigse värvi eemladumiseks, lisaks aukudele olid nendel trükipakkudel ka käepidemed.
Euroopasse jõudis pakutrükk keskajal. Pakutrükiga kaunistatud kangas jäljendas siidkanga ja villase kudumi mustreid, mille eeskujuks olid sageli tikandid ja pitsid. Värvidest kasutati esmalt õlivärve, kuid hiljem loodussõbralikemaid veeslahustuvaid taimevärve. Euroopas vooliti pakud tavaliselt pähli- või pirnipuust, eriti peened mustrid graveeriti metallplaatidele.
Pakutrükis esineb kaks peamist meetodit:
1. Otsetrükk, kus värv kanti trükipakuga otse kangale
2. Reservtrükk, kus trükipakuga kanti kangale reservaine, mis takistas kanga värvumist. Hiljem värviti kangas üle ning trükitud pinnad jäid aluskanga värvi.
Eestis on kasutatud enamasti viimast tehnikat, kuna ei tuntud värvi paksendajat, mis on oluline otsetrüki puhul.
Meie kasutasime otsetrüki meetodit, kus värvi kangale kandmiseks kasutasime eelnevalt paksust vildilehest valmistatud templeid/trükipakke. Kaunistamiseks kasutasime akrüülvärve, mis peale kuivamist veega maha ei tule. Lisaks maalisime mõned detailid juurde pintsliga ja kasutasime trükkimiseks loodusmaja pargis leiduvaid puulehti. Kangast valmivad hiljem poekotid.